LOODUSLIK PÜHAPAIK – MIS SEE ON?

Looduslikud pühapaigad on inimkonna vanimad kaitsealad (IUCN)

• ~ 10000 aastat inimasustust ning pühapaikasid Eestis
• Pinnase, vee, taimede jt elusolendite kaitsmine
• Teadmiste, pärimuste, uskumuste ja tavade hoidmine
• Rahvusvahelise Looduskaitseliidu (IUCN) maailmakongress (s.h EV) tunnistas 2008. a pühapaigad inimkonna vanimateks kaitsealadeks
• Pühapaigad on Eesti maastike, kultuuri ja identiteedi olemuslik osa.

Pühapaikadega seoses avaldub:

• Maastikuline mitmekesisus
• Elurikkus
• Põlisrahva kultuur ja usund
• Eesti ja s-ugri identiteet
• Siseriiklikud ja rahvusvahelised dokumendid väärtustavad pühapaiku ning nendivad suurt ohustatust
• Eesti rahvas peab looduslikke pühapaiku tähtsaks

 

Pühapaikade kaitsmist peab tähtsaks 65-86% Eesti elanikkonnast (Faktum & Ariko avaliku arvamuse uuringud 2011, 2012, 2014)

– 2014.a. aruanne

• Kasutusel on sajad looduslikud pühapaigad (Muinsuskaitseameti looduslike pühapaikade eksperdinõukogu 2014)
• Pühapaikade kaitsmisel osalevad erineva maailmavaatega inimesed, mh mitmed kirikuõpetajad

Looduslik pühapaik on maismaa- või veeala, millega on ajalooliselt seotud vaimsed tõekspidamised ja/või kombetalitused

Pühapaikadega seotud peamised tavad:

• Pühaks pidamine, austamine
• Palvetamine
• Andide jätmine
• Ravimine
• Nõu küsimine/ pidamine
• Tantsimine, laulmine, mängimine
• Kiikumine
• Tule tegemine

Pühapaigad asuvad peamiselt maal. Pühapaik võib asuda:

• Metsas
• Põllul
• Niidul
• Soos
• Tee ääres
• Külavahel (mõnikord)
• Linnas (mõnikord)

Pühapaik on tervik, mis hõlmab nii looduslikku, kui inimtekkelist

Pühapaik koosneb looduslikust pinnavormist, maapinnast, taimestikust ja loomastikust ning seal võivad olla veekogud ja kivid. Pühapaiga iseloomulikuks osaks on sellega seotud kohanimed, teadmised, pärimused, uskumused ja tavad. Inimene on võinud pühapaika rajada lõkkekoha, kiige- ja tantsukoha, matusekoha, jätta ande ning selle maapinda on võinud inimtegevusest jääda arheoloogilist ainest.

Tuntumaid pühapaiku on Taevaskoda Põlva maakonnas, Panga pank Saaremaal, Pühajärv Valgamaal Otepää kihelkonnas, Kuremäe Hiiemägi Virumaal Iisaku kihelkonnas, Ebavere hiiemägi Virumaal Väike-Maarja kihelkonnas, Tamme-Lauri tamm Võrumaal Urvaste kihelkonnas (mis oli ka 10-kroonise rahatähe tagaküljel).

Eestis on teada üle 800 hiielaadse (suurema) kogukondliku pühapaiga

Pühad puud – hingeside esivanemate ja loodusega. Püha puu võib olla igast kodumaisest puuliigist.

Sagedamini esinevad pühad puud:

• Tamm
• Mänd
• Pärn
• Kask
• Kadakas
• Lepp
• Kuusk
• Jalakas
• Künnapuu
• Saar
• Pihlakas

 

Tervis ja õnn pühadest kividest

Jääajal kandsid liustikud Eesti aladele rohkesti suuremaid ja väiksemaid kive. Esivanemad on neist sajad valinud pühadeks kivideks, mille juures end ravida, palvetada, ande jätta jm kombetalitusi täita. Mõni püha kivi on maaga tasa ja üsna väike, mõni jälle saunasuurune mürakas. Pühadel kividel ei ole tavaliselt lohke. Vahel on neil aga looduslikke lohke, mida on nimetatud kitse-, põdra-, hundi-, hobuse-, Kalevi-, jumala-, kuradi- jne jälgedeks. Vähestel pühadel kividel on inimese tehtud lohke.

Kultusekivi pole tavaliselt püha

Pühal kivil ei ole tavaliselt inimtekkelisi lohke.

Eestis on teada ca 2000 väikeselohulist kultusekivi ehk lohukivi, millel on 5-10 cm läbimõõduga lohukesed. Nende seas on pühaks peetud kive teada vaid paarkümmend.
Pühasid kive nagu ka muid looduslikke pühapaiku ei ole inimene reeglina kuidagi vigastanud.

Ristipuud on seotud hingede-usu ja iidsete matusetavadega

Lõuna-Eestis säilinud iidse tava kohaselt  lõikavad  matuselised teel kalmistule puule ristimärgi. Teatud mõttes jääb inimese hing  selle puuga seotuks. Ristipuid ei tohi  langetada.

Paljud pühapaigad on inimtegevuse tõttu halvas seisukorras

Suurem osa Virumaa Jõhvi khk Tammiku hiiest on jäänud põlevkivikaevanduse aherainemäe alla. Säilinud on üksikud vanad hiiepuud.

Pühapaigad on (mälu)maastike nähtus.

• Reeglina puuduvad ainuomased välistunnused
• Arhiiviteadetes puuduvad sageli selged asukohaandmed
• Kaardistamisel on esmaseks uuritavaks kohapärimust ja mikro- toponüüme tundev põliselanik, kes reeglina kuulub viimasesse taludeaegsesse põlvkonda
• KIIRE: koos külade tühjenemise ja põliselanike lahkumisega kaob võimalus tuhandete pühapaikade kaardistamiseks

Eeloleval kümnendil on hävimas kuni 3000 looduslikku pühapaika

Pühapaiku ohustab:

• Pühapaiku ohustab eelkõige unustamine
• Lisaks: teadmatu inimtegevus – maaharimine, karjakasvatus, metsatööd, ehitamine, kaevandamine, kaitsekorraldus, maastikuhooldus …
• Aardekütid

Pühapaikade kaardistamine on algusjärgus

2014.a, seisuga on pühapaikade uuringud toimunud Muhu, Juuru, Põlva ja Võnnu kihelkonnas. Eeluuring on tehtud Hargla, Räpina, Kambja, Kanepi, Tartu ja Nõo kihelkonnas ning Kuusalu khk põhjaosas.

Hiiepaiga eesmärk on kaardistada ja hoida Eesti looduslikke pühapaiku. Sinagi saad kaasa aidata meie looduse, kultuuri ja pühapaikade säilimisele.

 

Vaata ka korduma kippuvaid küsimusi, ehk leiad oma küsimuse vastuse siit ja kui jääb ikkagi mõni küsimus vastuseta, siis kirjuta meile hiiepaik@hiiepaik.ee