Hiite kuvavõistluse 2017. a peaauhinna võitis Margus Vilisoo kaunis ja ainulaadne kuva Kaali Pühajärvest. Salapäraselt sinetav järv näeb pildil välja justkui taevasse vaatav Maaema silm. Selle imelise sinetava sügavikuga võibki jääda tõtt vaatama. Kuidas see kuva sündis ja mis on autoril mõttes, saab lugeda allolevas usutluses. Küsis Ahto Kaasik.
Millega igapäevaselt tegelete?
Arvan, et samade tegevustega millega kõik siin ilmaruumis, töötan, pisut õpin, kasvatan koos abikaasaga lapsi. Tegevusvaldkonnaks on ehitus ja fotograafia.
Kunas ja kuidas jõudsite fotograafia juurde?
Pildistamisega sai algust tehtud üsna noores eas ja kindlasti oli isa see kes sellele tegevusele hoo sisse andis. Lugematuid tunde sai veedetud vannitoas pilte ilmutades ning mis saab olla veel põnevam kui järsku ilmub täiesti valgele paberile kujutis mille pildistanud olen – see on väga eriline hetk! Tänasel päeval kahjuks seda tehnikat väga ei harrastata ning seetõttu jääb suures osas tõeline võlu nägemata.
Kas pühapaigad on teid ka varem köitnud? Ehk on mõne sellise paigaga isiklik side?
Otseselt vist mitte, aga kaudselt kindlasti, Võib olla ongi olnud Kaaliga kõige pikem side (esmakordselt käisin seal kunagi klassiekskursiooni raames), sest teadmine, et midagi kukkus taevast alla (tulles ei tea kui kaugelt), tekitas „augu”, see on midagi ebatavalist ning selle vaatamine ning fantaasia mis sellega kaasnevalt mõtteis kohe liikuma hakkab võib olla piiritu.
Sellist erakordselt kaunist Kaali järve nagu on võidupildil, pole enne nähtud. Kuidas võidupilt sündis, kui palju on selles head õnne, vanade jumalate soosingut ja kui palju kindla peale minekut?
Hakkasime perega Kuressaarest Tallinna poole sõitma ning midagi kutsus, et läheks õige ja vaataks kuidas Kaali kraater „elab”. Jalutasimegi perega kraatrit vaatama, aga siis sai kohe selgeks, et seda tuleb vaadata ka kõrgemalt ja kohe! Selles oli kõike, see oli üsna eriline tunne, et seda sõnadesse on väga keeruline panna.
Kui nägite droonilt avanevad vaadet, siis mida tundsite?
Kirjeldamatu ja õnnelik tunne oli ja kes pilti teevad, loodust jälgivad need teavad, et selleks on õnne ja õiget hetke vaja – hetk möödub kiiresti, teinekord väga kiiresti.
Eestis on rohkesti põliseid pühapaiku, mille linnulennult avanevat ilu pole veel avastatud. Kas on tekkinud mõtteid ka järgmiseks hiite kuvavõistluseks?
Kindlasti, soetatud sai äsja raamat „Pühapaikade teejuht” ning mõtteid on palju, aga eks aeg näitab kuidas kõik realiseerub, mõttetöö selles osa käib. Peamine, et „võistluskalendrit” maha ei maga.
–
Loe ülevaadet lõppenud kuvavõistlusest:
https://www.maavald.ee/uudised-10230-2017/5110
ning vaata kõiki võidupilte: