Hiiepaiga peamine eesmärk on pöörata pühapaikadele tähelepanu, anda inimestele teadmised pühapaikadest ning kaasata nad edaspidi erinevate tegevuste kaudu hiiesõprade ringi.
Eesmärk on kaardistada kõik Eestis olevad pühapaigad,kui meie rahvakultuuri oluline osa. 2014 aasta avaliku arvamuse küsitluse kohaselt ootab 86% Eesti elanikest, et pühapaigad oleks hoitud ja kaitstud. Unustamise tõttu on tuhanded pühapaigad kadumas, kuid enamikku neist saab päästa oma tuttavaid vanainimesi küsitledes ja kuuldud pühapaikade asukohad maastikul kindlaks määrates.
Hiiepaikade õhinapõhise kaardistamise eesmärk:
- Talletada rahvapärimused ja mälestused, mis aitavad pühapaigad maastikul üles leida.
- Kaardistada ning kirjeldada pühapaigad.
- Harida ühiskonda pühapaikade teemadel.
- Äratada laiem huvi pühapaikade vastu.
- Aidata kaasa suulise pärimuse edasiandmisele vanavanematelt lastelastele.
- Julgustada inimesi hiiepaiku külastama, pöörduma tagasi oma juurte juurde.
- Luua üle-eestiline hiiesõprade võrgustik pühapaikade kaardistamiseks ja hoidmiseks.
- Leida ettevõtjaid-toetajaid kes on valmis pühapaikade uuringutele õla alla panema.
Eestis on täna võimalik kaardistada kuni 5000 ajaloolist looduslikku pühapaika. Neist enam kui 3000 on võimalik leida vaid vanemaealiste põliselanike abil.
Riiklik toetus pühapaikade kaardistamisele on olnud seni väga väike ning ilmselt lahkub enamik pühapaikade mäletajaid enne, kui uurijad nendeni jõuavad.
Pühapaiga mäletaja võib elada oma sünnikülas, kuid tavaliselt on ta kolinud elama mujale. Suurem osa vanainimesi elab aga linnades ja asulates, kus pühapaikade uurijad neid otsida ei oska.
Seetõttu on väga oluline, et me kõik ja samuti sina asuksid pärimust talletama ja pühapaiku kaardistama. Niimoodi võid sa päästa väärtusliku kultuuri- ja looduspärandi hävimisest. Isiku- ja kohalugusid kuulates õpid sa oma maad ja rahvast lähemalt tundma ja hakkad iseennastki paremini mõistma.
Küsitleda võib kõiki vanemaid inimesi: perekonnaliikmeid, kaugemaid sugulasi, naabreid, külaelanikke ja tuttavaid.
Pühapaikade pärimust teavad üldiselt kõige paremini kuni 1940. a külas sündinud inimesed, ehk viimane taludeaegne põlvkond. Kodune pärimusmaastik ja vähetuntud kohanimed on neile maast-madalast tuttavad. Pärimusi võivad aga teada nooremadki.
OLULIST
- Looduslik pühapaik on looduslik paik, või ala, mitte inimese rajatud hoone, ausammas vm asi.
- Püha puu, kivi, või allikas võib olla hävinud, kuid koht on jätkuvalt väärtuslik ja püha.
- Põlispuu, kivi, allikas, ala vm loodusobjekt on ajalooline looduslik pühapaik vaid juhul, kui meil on andmeid selle pühaks pidamisest: pühapaigale viitav kohanimi, pühaks pidamisest ja kombetalitustest kõnelev pärimus. See teave võib meieni jõuda kirjalikult ja/või suuliselt. Seetõttu on pärimuse võimalikult üksikasjalik talletamne väga oluline.