2018. a Hiite kuvavõistluse peauhinna võitis harrastusfotograaf Alari Talve ülesvõte „Püha puu kaob oma loomulikku rada“. Võidupilt on jäädvustatud Tartu lähedal asuva Koke küla Kiigeoru hiiesalus.Kuvavõistluse pressiteatest võib lugeda:
“Kuigi võistlusel osales mitmeid silmatorkavamaid töid, eelistas hindamiskogu seda pilti sõnumi olulisuse tõttu. Nii Eesti kui ka kogu maailm on hetkel silmitsi metsade ja looduslike pühapaikade laieneva rüüstamisega. Võidupilt kõneleb sellest, miks Rahvusvahelise Looduskaitseliidu (IUCN) arvates on looduslikud pühapaigad maailma vanimad kaitsealad. Hiite ja teiste metsade uuenemine on võimalik ka looduslikul teel ehk siis ilma inimese sekkumiseta. Vanade hiiepuude kõdunemine on aluseks elurikka metsa uuele põlvkonnale.
„Selle pildi sõnum on loomulik ja ilus. Peategelasest künnapuu elu on lõppemas, ent sellest hoolimata kannab tema kaduv samblane ja samblikune tüvi meieni hiiepaiga salapärast väge” sõnas hindamiskogu esimees Arne Ader.”
Võidupildi autorit Alari Talve küsitles kuvavõistluse korraldaja Ahto Kaasik.
1.Kuidas jõudsite Hiite kuvavõistlusele, kas olete ka varem osalenud?
Seda kuvavõistlust olen jälginud juba mitmeid aastaid, aga ise jõudsin osalema alles nüüd. Maavalla koja kodulehte olen uurinud ja jälginud juba pikki aastaid.
2. Teie tehtud võidukuval on Kiigeoru hiiesalu kõige püham künnapuu, mis on peale murdumist alustamas uut eluringi. Millise tunde see paik teile jättis, milliseid mõtteid äratas?
Käisin seal hiiesalus ühel augustikuu hommikupoolikul, kui sääsed enam ei kimbutanud ning sai rahulikult paika uurida ja tunnetada. See koht tekitas kohe rahuliku tunde ja soovi sinna tagasi minna. Mulle meeldivad rohkem sellised kõrvalisemad paigad. Pildil olev vaikselt oma igavikuteed kaduv puu asus õige pisut „peateest“ eemal. Olin juba minekul, kui mind kiskus midagi veel nagu tagasi, nagu midagi oleks nägemata jäänud ja nii oligi… See vana puu tekitas aukartust äratava tunde – mida kõike Ta oma elus on näinud ja kogenud. Alles nüüd hiljem taipasin, et sellel lihtsal ja loomulikul kuval on praeguses ajas sümboolne tähendus. Ju ma siis tajusin ja märkasin midagi olulist.
3. Osalesite võistlusel erinevates pühapaikades tehtud fotodega. Mida pühapaigad teile tähendavad, kuidas nad teid kõnetavad? Kas teil on ka oma pühapaik?
Sellel harukordselt ilusal ja pikal suvel sai pühapaikade teejuhi (raamat Pühapaikade teejuht) kaudu süstemaatiliselt ette võetud erinevaid kohti üle Eesti. Siiani olen käinud peamiselt tuntumates pühapaikades nagu Taevaskoda Põlvamaal ja Sinialliku allikas Viljandimaal. Need kaks on minu kindlad paigad. Nendest kohtadest olen ma saanud ka vastused olulistele küsimustele elus. Hea väega pühapaikades on võimalik endaga paremini ühendust leida ning sisemist rahu tunda – see annabki vastused. Ma lihtsalt tunnen end erakordselt hästi neis paigus.
Nüüd siis tulid uue avastusena Kiigeoru hiiesalu ning samuti ka tuntud Samma hiis. Palju on veel käimata, nägemata. Eesti loodus on äärmiselt kaunis ning pühapaigad on siis veel omakorda nagu pärlid seal hulgas. Pühapaikades ei ole minu jaoks midagi üleloomulikku… või siiski, siiski… mulle väga meeldivad ka “haldjajutud”. Selles osas oli üheks hiljutiseks väga nauditavaks lugemiskogemuseks kunstmuistendid – Herta Laipaik “Maarjakask” (1983). Kui see tunnetus ka veel panna loodusliku pühapaiga konteksti, siis on tegu lausa tõelise muinasjutulise kogemusega 🙂
4. Oma juurte ja terve looduskeskkonna säilitamine on nii Eestis kui maailmas üha keerulisem. Mida võiks teha, et panna inimesed meie põliseid kaitsealasid-väepaiku ning samuti loodust kui sellist enam märkama ja austama?
Märkamise koha pealt saaks ühe asjana teha kaasaegsed juhised tuntumate pühapaikade leidmiseks. Näiteks lisada Google Maps kaardile koos põhjalikuma info ja viidetega. Praegune Maa-ameti looduslike pühapaikade kaart* on küll väga hea kaardistuse mõttes, aga selle järgi on väga ebamugav neid kohti looduses leida ehk navigeerida. Samuti oleks minu arvates oluline panna korralikud infotahvlid põhjalikuma teabega vastava koha juurde. Praegu on see kohati juhuslik või puudub üldse. See võiks olla sarnaselt looduskaitsealadega, kus on ilusad teabetahvlid. Austamise osas saab olla isiklik eeskuju järgnevatele põlvedele. Samuti võiks olla ka rohkem rahvapärimuse teemalisi teavitusi, saateid jmt kuhu lisada ka konkreetsed paigad.
5. Millega igapäevaselt tegelete, mis alal tegutsete?
Ametialaselt olen infotehnoloogia ja infoturbe valdkonna inimene. Hobideks on mul aga mälestuste kogumine, süstematiseerimine ja digitaliseerimine (uue väärtuse loomine kaasaegsete vahendite kaudu). Suur huvi on pärimuskultuuri, looduse ning keskkonna teemade vastu. Samuti tegelen tervisespordiga (rulluisutamine, jalgrattasõit, ujumine). Looduses liikumine on muidugi üks meelistegevusi. Fotograafia osas mina ei nimeta ennast fotograafiks, vaid hetkede jäädvustajaks.
6. Kas on juba mõtteid järgmiseks hiite kuvavõistluseks – kus, mida, millal ja kuidas jäädvustada?
Kindlasti vaatan edasistel käikudel ka selle pilguga ringi, et leida midagi tähenduslikku. Kui mõelda, kus tahaks veel käia, siis nagu Fred Jüssi on öelnud: “Kui tahad midagi uut näha, siis vali käidud tee” ehk siis ikka vanad head minu kohad. Avastamata on mul aga paljuski veel Ida-Virumaa, põhjaranniku kohad ja palju muudki veel.
– – –
*Maa-ameti looduslike pühapaikade kaart. Intervjuu on tehtud ajal, kui pühapaikade kaart oli Maa-ameti geoportaalis veel nähtav. 26.10.2018 võeti see Keskkonnaministeeriumi käsul maha. Kaart on nüüd nähtav Hiiepaiga lehel: https://hiiepaik.ee/vaata/kaardirakendus/